Oli aeg, mil ma Eesti meediat üldse ei sirvinud. Uudised, kus põhiteemadeks on nälg, sõda või surm pole mind kunagi väga kõnetanud. Milleks sellist negatiivsust enda ellu üldse lubada? Tänaseks on mu enda nägu mingi lolli pealkirjaga Õhtulehe esikaanele trükitud ning korduvalt olen oma väljaütlemiste tõttu Kroonikale “hambusse” jäänud. Kunagi oli Kroonika midagi glämmi – midagi kättesaamatut ja vinget. Tänapäeval kirjutatakse seal täiesti absurdse sisuga artikleid inimestest, kes üldsusele korda minema ei peakski (mina nende hulgas), aga teistpidi saan ma sellest aru – igasugune sitt müüb.