Täitsa hull värk selle elamisega. Ma mingi hetk tundsin end füüsiliselt juba päris hästi. Libiido oli laes, tuju oli hea. Haige olen üldse maruvähe. Viimased kuud kuidagi on asjad vähe teisiti olnud. Võib-olla ka sellepärast, et ma aegajalt olen alkoholi ikkagi jooma hakanud, aga rohkem mängib rolli kindlasti see, et ma olen oma “häid harjumusi” tegemata jätnud. Samuti on mul kõige vahva taustal päris palju stressi olnud, millele ma tähelepanu pole pöörata tahtnud.
Eile oli üks sellistest päevadest, kus ma olin päris oma mõtetes ning musuga väga me midagi ei rääkinud kah. Vaatasime teineteise kaisus filme. Taustaks nii palju, et laupäeval suutsin end sõbraga koos Spot’is purju juua ja selle tulemusena käitusin ma üpris inetult. Endalegi arusaamatutel põhjustel. Varem polnud sellist asja minuga juhtunud. Ja hea ongi, et juhtus, sest see pani mu sügavalt järgi mõtlema.
Mis ma siis veel sitasti tegema olin hakanud? Ja see SITT on lihtsalt minu enda standardite järgi – u do u. Ma olin hakanud telefoni voodisse tassima. Ka hommikuti esimese asjana võtsin telefoni kätte, et seal scrollida. Kirjad üle vaadata jne. Ma ei andnud endale võimalust ülessegi ärgata. Kuid ja kuid varem ei võtnud ma telefoni isegi magamistuppa. Ühesõnaga selle asja häkkisin eilsega korda. Telefon jäi kööki. Hommikul käisin esimese asjana jääkülma dushi all end piinamas ja tuleb öelda, et vägisi kisub naeratuse näole. Varem oli väljas lumi – sai paljajalu lumes käidud. Liigutasin end rohkem. Ka külmasid dushe võtsin igapäevaselt. Mõnikord isegi mitu korda päevas. Sel ajal tundsin end alati päris hästi.
Lisaks ma olin ikkagi hakanud kehvemini sööma, kui tavaliselt. Kehvemini – noh, väike sai ja väike leib. Vahel vahva vitsutamine hilisõhtul jne. Ühesõnaga ebavajalikud toimingud. Kõige selle taustal olin ma distsipliinil minna lasknud. Kontrollil enda keha ja meele üle minna lasknud. Aga ma võtan selle kõik tagasi.
Ma ei ole mingi trennihull või enesepiinaja. Elu on elamiseks ja nautimiseks ning kõike tuleb teha loomulikus rütmis. Mõtlesin, et lihtsalt jagan.
Vahepeal lähevadki asjad perse. Kui sellest aru saada, tuleb kohe lihtsalt radikaalseid samme astuda ja heakord taastada.
Leave a Reply