“Kas ma nüüd tohin sulle su kingitused anda?” küsis ta kell 2 öösel.
Ainult jumal teab, mis põhjusel need ööd meil pahatihti nii pikale venivad. Jumal teab sedagi, et mul selle vastu midagi ei ole. Käest kinni lesides ja elust-olust rääkida on neil päevil parem, kui magamine. Meile on nagunii vaid loetud tunnid veel antud. Täna on 24. detsember. Ühtepidi pole eal ma sellist vaakumit eneses tundnud. Isegi vanglas jõule vastu võttes mitte. Teistpidi jällegi ei varjuta see lahusolek mu meeli just üleliia palju, sest peagi näeme taas. Aga see vaakum? Vot esimest korda elus olen ma jõuludel üksinda. Ma täitsa saan aru, miks inimesed täna õhtul kirikusse ronivad. Mitte, et ma ise nii meeleheitel oleksin, et südaöisele missale läheksin. Enne hakkaksin jooma, kuigi ma selles ka väga osav ei ole.

Igatahes olen ma täna üksi ja kirjutan hoopis blogi. Maailmas on 600 miljonit blogi, aga ei, ma pean kah kirjutama!

“Kas ma nüüd tohin sulle su kingitused anda?”
Vastust ootamata oli ta end juba püsti ajanud ning kapil hooga ukse lahti tõmmanud. Jeesus, kuidas ta küll nii kannatlikult oli suutnud oodata? Mallu on veel hullem, kui mina. Noh, saladuste hoidmises ja üllatuste tegemises. Ometi oli ta seda suutnud. Ligemale kuu aega kannatlikult oodanud, et jõulud lähemale jõuaksid.

“No, eks sa ikka võid anda…,” vastasin talle, endal sees kipitamas.
“Ma unustasin üldse ära, et need siin olid,” ühmas ta muretult ning viskas karbid mulle voodisse. Jeesus, kuidas ma ei oska sellistel hetkedel käituda. See on nii veider tunne, kui keegi sulle midagi annab. Midagi sinu jaoks teeb. Eriti raske on see meesterahvana. Inimesena, kes tavaliselt ise “andjat” on etendanud.

Samas tuli mul meelde aastatagune suveõhtu Tartu Waldorfgümnaasiumi ruumides, kus grupi-konstellatsiooni käigus üks neiu tahtis lahata oma rahalisi probleeme – miks ta alati end vaesena tunneb ning alati on rahast puudu. “Te muudkui soovite ja tahate, aga kas te ka vastu võtta oskate?”

See lause kummitas mind terve tee Tallinnast Pärnusse sõites. Milles mu probleem siis on? Egos? Või pigem selles, et olen end väärtusetuna tundnud? Nagu ma poleks midagi head väärt? Olen ju. Kõik inimesed on. Vähemalt ma tahaks seda uskuda. Elus on nii palju asju, mida me teame, millest oleme kuulnud ja lugenud ja arvame end ka uskuvat, aga mõnikord kulub selleks ikka sitaks aega, et seda kõike ka päriselt rakendada ja praktikasse panna. Ja küll see Jeesus teab, kui raske vastuvõtmine minu jaoks on.
Aga Mallu armastab anda. Ja mina?

Mina armastan teda.
Ja mul on täitsa ükskõik, kui lolliks sa mind pead.