Suur hulk inimesi elavad hirmus. Hirmus, et äkki miski tuleb välja. Miski, mida nad nii kiivalt varjanud on, sest sitta oleme me elus kõik teinud. Eriti kipuvad muretsema oma “maine” pärast inimesed, kes pole pooltki sellest, millisena nad end näitavad. Inimesed, kelle “veatu maine” ja puhas taust ning naeratav nägu toob neile leiva lauale. Inimesed, kes tahavad kuuluda “paremate sekka”.

Tihti, ja see on nüüd minu kogemus, on need “paremate sekka” kuuluvad just need kõige haigemad, küünilisemad ja kiuslikumad inimesed üldse. Kõige naeratavamad näod on kõige kurvemad. Kõige sõbralikumad hoolivad kõige vähem. Sellepärast nad kõik ühte punti kuuluvadki. Kõik nad teavad teineteise kohta saladusi, mida kiivalt üldsuse eest varjatakse. Omavahel räägitakse, kes keda petab, kes kokaiini paugutab, kes kellele võlgu on jne. Vahel lipsab mõni selline ämber ringkaitsest välja ka “lihtrahva” sekka ja kui sa juba meedias mingi pasaga oled olnud, siis oled sa ringist välja heidetud.

Ma olen seda lähedalt näinud – olen kokku puutunud poliitikute, advokaatide, staaride ja pättidega, kes kõik on mingi hetk “maha kantud”, ringist väja heidetud. Mina olen ise alati see võõrkeha olnud – pättide keskele ei kuulunud, “staariks” ei sobi, poliitikute seltskonnas nägu näidata ei kõlba ja eriline ärimees pole kunagi olnud ega saagi olema.

Miks? Sest ma kasutasin enda puhul mainekujundusel tagurpidi-loogikat. Selle asemel, et rääkida, kui vahva vend ma olen, kui hea, aus ja tubli ma olen, otsustasin ma alustada sellest, et rääkida, kui palju asju ma perse olen keeranud. Kui palju sitta ma elus teinud olen. Ja teate, mis? See toimis ideaalselt.

Selle asemel, et karta – äkki miski tuleb välja – räägin ma parem kõik pasa ise kohe ära. Selle asemel, et hakata vahutama, kui mingi jama välja tuleb, ütlen ma koheselt, jep….läks perse. Sorry.

Kuidas see mulle siis kasulikuks on osutunud? Mind ümbritsevad inimesed, kes on võtnud mu ausad väljaütlemised ühes mu minevikuga ning otsustanud, et krt, tegu on ikkagi päris vahva kutiga. Mind ümbritsevad inimesed, kes ei häbene minuga suhelda, minuga koos projekte teha. Mul on leib laual ja ma saan teha lahedaid asju. Ja see “ring”…sinna pole ma ammu enam kuuluda tahtnud. Ma ei mäletagi, millal ma viimati oleks muretsenud, et “miski välja tuleks” ja vot see on võim. Keegi teine ei oma minu üle võimu. Keegi ei saa minuga manipuleerida, mind kuidagi survestada vms. Ma ei pea oma sõnu valima.

Samas olen ma jätkuvalt nagu võõrkeha ja seal on tunda teatavat reserveeritust, kui minuga suheldakse, kuid see on täiesti okei. See peabki nii olema, kuna muidu me oleksime samasugused ja seda ma kohe kindlasti ei taha. Ma ei taha olla selline nagu teised. Selline olin ma juba ära.