Hello, World.

Ma ärkasin südamekloppimisega. Veel enne, kui silmad päriselt avasin. Alles ümbrust tajudes ja teades, et hommik on saabunud, tundsin, kuidas mul süda sees klopib. Kuidas süda on kurgus. Ja ma lihtsalt laman seal. Valutava peaga ja kloppiva südamega. Pea vist sellepärast valutabki, mõtlen endamisi. Neljandale korrusele arsti juurde ronides sain vastuse, mida ma niigi teadsin. Kõik on korras! Aga ei ole ju.

Täna oli lihtsalt esimene hommik, mil ma seda tähele panin, et mu süda sees klopib! Asetasin pea kätele ning tundsin, kuidas südamelöökide tagajärjel mu pea vägivaldselt jõnksatab. Pea, mis on kuudekaupa järjepidevalt valutanud.


Täna varahommikul ärritusin selle peavalu peale esimest korda silmnähtavalt. Inimene võtab rohtu, kuid pea valutab ikka edasi. Valu, mida rohuga kinni ei keera ega leevenda, ei saa olla muud, kui südamevalu, mis kõikjale inetult kiirgab.
Aga mu süda ju ei valuta?

Laman seal silmi kinni pigistades. Üritan aru saada, miks see minuga toimub. Mis siis kehvasti on? Ma võiksin vanduda, et olen õnnelik. Võiksin end peeglist vaadata ja öelda, et kõik on hästi. Aga miskipärast on asjad putsis. Minus on viha, häbi ja pettumust. Selleks, et seda näha, tuleb esmalt muidugi pudelisse vaadata, sest ma olen metsikult hästi õppinud iseennast petma. Ja pudelisse vaatamine tähendab üksnes veel rohkem häbi ja pettumust.
Hirmu. Vot, just. Mu süda klopib, sest ma kardan.


“Vanaks nii vist ei ela,” mõtlen veel viimase asjana, andes hetkeks veel kloppivale südamele voli ning siis ajan end püsti. Panen vee keema ja dushi all külma vee jooksma ning elan edasi.


Posted

in

by

Tags:

Comments

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *