“Oled sa kindel, et sul suguhaigusi pole?” küsis ta pärast seksi.
“Muidugi olen kindel, issand jumal!”

Noh. Nojah.

Kümme pluss aastat tagasi tuli üks mu sõber minu juurde veidra palvega. Nimelt ta tahtis, et ma ta suguhaiguste testil paar “positiivset” negatiivseks muudaks.
Ta ei saanud seda endale lubada, et tal naine teada saaks, et just nimelt oma mehe käest ta mingi jama külge oligi saanud. See oli üks kõige veidramaid ja naljakamaid palveid, mis ma saanud olin. Aga ära ma selle tegin. Noh. See oli esimene ja viimane kord, kui ma mõne suguhaigega teadlikult kokku olin puutunud. Kuigi eks neid suguhaiged on meie ümber palju. Tänapäeval kipuvad inimesed kibekähku suksutama. Meie Malluga olime muidugi korralikud kirikuinimesed ning ei hüpanud teineteisele kohe esimesel kohtumisel selga. Ega ka teisel mitte.

See, et ta mulle meeldib, sai muidugi kiirelt selgeks. Välja ma seda näidata ei soovinud. Act cool ja muu sitt, sest ta tundus mulle ikkagi midagi kättesaamatut. Olgu ta siis ilus, tark, osav, rikas, kuulus…misiganes ta ka ei olnud mu jaoks, ei hakanud ma väga lootusi hellitama. Samas, kord küsiti minult, et kas ma alati saan naisi nii lihtsalt…vaevu jõudsin mõttesse jääda, et küsimusele vastus leida, kui kohe pommitati järgi, et ju seetõttu, et ma kõike lihtsalt saan, suurt vaeva nägemata, olen ma ka nõus kergelt suhetest loobuma. Tõsi ta on. Ma pole kunagi üleliia pidanud pingutama, et endale pruuti saada. Et üldse midagi saada. Ja kõige selle tulemusena olengi võib-olla liiga kergekäeliselt ellu suhtunud. Aga elu ongi üks vahva mäng ja mis siin ikka üleliia higistada.

Aga vot temaga oli mul ikkagi hetkeks see tunne, et miks üldse üritada? Esimene kord temaga kohtuma minnes ma isegi ei mõelnud temast sedasi. Ei vaadanud teda sellise pilguga, et temast mu pruta võiks saada. Veel vähem, et ma temaga voodis lõpetaksin.

Jättes nüüd kõik need kohtumised, vestlused ja viisakused seljataha, tegin ma talle ühel päeval põsele musi. Just. Tegin põsemusi. Noh, et ta nagu teaks, et ta mulle rohkemalt meeldib, kui paljas tuttav.
Jeesus halasta. Seda rääkis mulle juba mu usklikust ema, et üks musi viib kergesti lõpuks voodisse. No seda kuulsin ma elus ikka rohkem, kui korra! No ja ütle veel, et vanemad sittagi elust ei tea!


“Oled sa kindel, et sul suguhaigusi pole?” küsis ta minult järgmisel päeval…
Muidugi olin ma kindel! Ma pole SELLLLINE mees.
“Ma võin vabalt minna testi tegema, pole probleemi!” vastasin talle muretult. Ma tõesti tahtsingi seda testi nüüd teha. Puhtalt selleks, et näidata, et ma temast hoolin. Pealegi polnud ma kunagi ühtegi testi varem pidanud tegema ja kuna ma hiljaaegu olin ka 35+ meeste terviseanalüüsi SynLabis endale tellinud ning tulemused olid muljetavaldavad, siis mõtlesin, et võib-olla oleks nagunii see suguhaiguste test mõistlik asi teha. Igasugused heade tulemustega testid tõstavad ju alati tuju! Või nii sa arvaks.

Enne veel, kui ta mulle vastagi jõudis, istusin ma juba autos. Ma olin parasjagu Kiviõlis olnud ning toksisin GPSi Jõhvi haigla, et minna testi sooritama.
Jeesus halasta. Jõudnud haigla koridori, tundsin, kuidas mul keha kibelema hakkab. Ma vihkan haiglaid. Haiglasse minnakse surema! Ma ei kavatse palja käega seal midagi puudutada.

Kõikidele, kes testi tegemas pole käinud: Nokut seal kellelegi näitama ei pea. Verd võeti ja topsi tuli pissida, ei muud. Pissile läksin WC’sse. Ei tulnud seda võõra inimese valvsa pilgu all teha nagu vangimajas või politseis (seda pole ma kunagi pidanud tegema)

Ja siis jäin ootama….

Teate, mis kõige haigem on? Selle suure ootamise käigus suutsin ma hakata juba kartma, et äkki mul ikkagi on mingi haigus. Jeesus. See oleks õudukas. Olla salajane suguhaige ning nüüd olla ma ka TEDA nakatanud. “Kuidas ma selle üle elaks?” mõtlesin ma endamisi. See tuleks küll haige blogipostitus tema poolt…

Noh. Ja siis loetud päevad hiljem saabusid tulemused. Ausalt ma ei ole kaua nii kõvasti higistanud, kui neid tulemusi avades. Ma ei olnudki talle valetanud.
MITTE ÜHTEGI HAIGUST EI OLNUD. Ma pole elus sellist uhkust tundnud…ei varem ega hiljem kellelegi midagi nii ruttu edasi saatnud.

Nüüd tagantjärele mõeldes, oli see igati ilus tegu minna ja teha see test.
Ta otseselt ei käskinud mul seda teha. Vaevalt paluski. Ütles küll, et see oleks minust väga kena minna ja see test teha…Seda ma ka tegin.

See peaks tegelikult igas suhtes normaalne asi olema. Aga noh. Inimesed elavad mingeid imelikke elusid ning kepivad tihti võõrastega…ja mõnikord sedasi aastaid. Sellesama võõraga, kellesse kord armuti, kuid kellest tegelikult midagi ei teata.

Naljakas eks. Et inimene on nõus voodisse hüppama, aga ennast avama….see tuleb kole keeruliselt..mõni võib-olla solvuks ka sellise palve või soovi peale – aga seda enam ma kaarega neist mööda käiks.

Igatahes test maksis 141 euri ja tasus teha küll.