Ma läksin eile suhteliselt varakult voodisse. Pruudil olid sõbrannad külas ja mis ma seal naiste keskel lõputult ikka tiksun. Pealegi saavad nad siis omi asju rääkida, mis mind huvitama ei peakski. Voodis mussi kuulates jäin minevikus aset leidnud draamadele mõtlema, mis osasid neist puudutanud olid ja ka värskete BSH postituste peale, kus ta ikka üritab ise aina tähelepanu püüda – kutsus inimesi yles gossi jagama, screene ja pilte ning videosidki äkki näitama jne. Ma päris täpselt kursis ei ole – ei olnud vanasti ja väga ei huvita see mind tänagi, sest see ei puutu minusse. Küll aga jäin mõtlema, et kyll neil noortel naistel on ikka raske elu. Elus igasugu asju teinud, mis pole vast kõige ilusamad, meeldivamad, soojemad mälestused ja siis on seal hulk inimesi, kes neist asjust teavad – on näinud pilte, vestlusi, screene jne. Otsekui käiks teineteise vastu asitõendite kogumine, juhuks kui asjad yhel hetkel untsu lähevad.
Veel reisil olles airdropis Mallu mulle kogemata endast ühe paljastava pildi (tahtis sõbrale päevitusrante näidata), mispeale ma kysisin, et mis see on ning kustutasin materjali telefonist ära. Miks? Sest mul pole vaja teise inimese kohta “materjali”. Elu on usalduse mäng, mitte koguaeg oma tagala kaitsmine ja rynnakute ettevalmistamine.